«
»

Kahe ratta lugu

Kujuta ette, et on varajane suvehommik ja päike alles tõuseb. Kastepärlid helgivad kutsuvalt rohus ja õhk on imeliselt kerge.Vana pärna najal ootavad kaks jalgratast. Üks on punane ja pisut pruugitud, aga siiski hästi hoitud, korralikult puhtaks pestud, lausa läigib kohe. Ees on valge punutud korv, kuhu on kenasti üksteise kõrvale paigutatud õhtul küpsetatud rabarberikook, termosega taimetee ja kimbuke rukkililli, et ikka ilus oleks. Roheline ratas seevastu on tutikas, ilma kriimudeta. Seisab uhkeldavalt punase kõrval ja naudib pakiraamil olevat raskust, kus on koha sisse võtnud mahukas matkakott. Kotis leidub peaaegu kõike, mida ühel matkal võiks vaja minna. Piknikutekk, vihmakeep, taskulamp, nuga, toos tikke, imeliselt lõhnav rukkileib, pudel kalja ja veel nipetnäpet. Rattad muutuvad juba kärsituks-tahavad alustada oma teekonda. Plaanis on läbida mõnikümmend kilomeetrit, et jõuda imelise järvekaldani, kus on mõnus einestada, ujuda ning lihtsalt niisama olla. Selleks ju suvi ongi! Mõned kannatamatud minutid veel ja tare poolt tulevad rataste omanikud. Oi, küll nad on ilusad! Tuule käes lehviv roosa kleit, mis oma valgete südametega, sobib saledale naisele kui valatult. Tema tumedad pikad juuksed on kõrgesse hobusesabasse seatud. Naine pole enam väga noor aga vana ka mitte. Harmoonilised näojooned muudavad ta kauniks. Pisut uniste silmadega vaatab ta mehe poole, kes on täiesti reibas ja ammuilma ärkvel. Mehe väljakasvanud kartulikoore karva juuksed on sassis, valge särk lohkalt kulunud teksadel, embab ta naist, et anda talle väike musi otsaette. Naine naeratab leebelt. Talle meeldib see karune mees. Ikkagi nii oma ja tuttavlikult armas. Nad hüppavad hoogsalt ratastele ja sõit läheb lahti. Rattad vuravad vaikselt kõrvuti mööda looklevat kruusateed. Kõik on vaikne ja rahulik, vaid varahommikune lindude rõõmus vidin ergutab matkajaid. Sõit jätkub. Roheline ratas kogub tuure. Rattur on kärsitu ja pisut hoolimatult rohmakas. Tahaks nagu teisele midagi tõestada.. Ees on pööraste kurvide ja laskumistega moodne asfalt, mis lausa kutsub kihutama. Äge! Punane ratas seevastu on ettevaatlikum, selline kimamine pole kunagi talle sobinud. Võibolla natukene- vahest, vaid hädakorral. Aga ta ei lase ennast eriti sellest häirida, kuna sihtpunkt on teada, siis las see roheline kihutab ees. Meestevärk! Vaja end proovile panna. Punane vurab vaikselt omas rütmis. Lõbusat viisikest ümisedes jõuab ta mehele järgi. Kurvi taha jõudes näeb, et teine ratas on sirakil teel. Punase omanik läheneb ettevaatlikult. Tasakesi asetab naine ratta kraavipervele ja läheb vaatab, mis toimub. Õnneks väike kriimustus- ei midagi hullu! Rohelise ratta omanik sätib oma ratta punase kõrvale ja kõik puhkavad. Jube mõnus on. Pilved liiguvad imevaikselt peade kohal. Ei tea, kas hakkab sadama? Äkki ikka ei hakka! Ilmateade ju ei lubanud. Pisut laiseldud ja puhatud sätivad ratturid end taas teele. Seekord rahulikult kõrvuti. Ühel hetkel hakkab punane ratas tõrkuma..No, täiesti jonn on peal. Pole plaaniski enam edasi sõita. Väsimus on kallal ning teekond tundub liiga pikk ja aeganõudev.Tundub, et naine on oma võimeid üle hinnatud. Rohelise ratta omanik muutub pisut närviliseks. Tekib sõnelus, kuid peagi leitakse taas ühine keel ja matk jätkub. Ei ole võimalik! Hakkabki tibutama. Iga väntamisega muutuvad vihmapiisad üha raskemaks ja tihedamaks. Punaselt rattalt kostub taaskord virinat. Seekord ei hoia ka rohelise ratta omanik end tagasi, ning  tüli on tõusnud taevani. Isegi linnud on vait jäänud. Juba müristabki.Välgunooled on halastamatult hirmutavad. Vihm ning pisarad läbisegi.. Kuhu nii küll jõutakse? Punane ratas tahab ühte rada minna, roheline aga on otsustanud, et tema teab ning pealegi on tema valitud rada lühem. Vaidlus, vihm, pettumus.. Kas ongi terve päev nüüd mokas? Õnneks on suvised vihmahood lühikesed. Tõepoolest saab märjaks aga soe vihm ei tee midagi. Ratturid rahunevad, embavad lepituseks, ja sõit jätkub järve äärde. Järve äärne on kenasti niidetud ning värske vihmasegune hein lõhnab imehästi. Maha laotatakse tekk ja justkui võluväel ilmuvad sinna hõrgutised- tassid ja termos taimeteega. Kõik, mis hommikul sai kaasa võetud. Tundub, et kõik on jälle hästi! Nad istuvad kõrvuti. Naine toetab oma pea mehe õlale ja mees haarab ta oma päevitunud käte vahele. Nii hea on olla!

Tegelikult polegi ju vahet, kui kiiresti keegi väntab, peaasi, et eesmärk on ühine. Üks väntab, teine puhkab, ning jõuab hiljem järele. Nagu suhte tandem ikka, kord on üks ees, siis teine. Vahel tuleb oodata teist järgi, aga alati ei pea ka.. Mõnikord on vaja ka üksi vändata, et jõuaks pilvi vaadata ja tigusid tee peal märgata.. Kui kokku saadakse on jälle rõõm jagada, mida nähtud, mida kogetud. See, kui üks ei jõua ei tähenda, et koos enam ei võiks. Kui teekonnal soovid valida teise raja, ei tähenda, et üks valikutest on vale.. Üks aga on täiesti kindel, teist oodata on mõnus, sest tulija teab, et teda oodatakse ja kohtumine on soe ning mõnus. Oodatakse ka siis, kui teine ei ole nii kiire ja osav. See polegi määrav. Hoolimine ja tahe olla toeks on oluline.

Need armsad ratturid nautisid oma suvepäeva kuuvalguseni ja võibolla naudivad seda seal praegugi. Kes teab.. Külarahvas teab rääkida, et rattaid nähakse ikka koos liikumas. Kord on punane edvistades ees, ning roheline teda kinni püüdmas. Kord harmooniliselt kõrvuti kummide sahisedes ühes rütmis edasi liikumas!
 
Juuni 2018

 Uudised (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad

Kinkekaardi info